---

Kui tahad keset südatalve suvist päikesepaistet nautida, siis Tenerife on üks kindel koht kus see võimalik on. Tenerife ongi tuntud kui igavese kevade saar. Talvel on seal mõnusalt soe ja suvel ei ole kohutavalt palav. Reisi ette valmistades sai meile peagi selgeks, et talvel tuleb kuurort valida saare lõunarannikul, seal on meeldivalt soe ja on vihmaks on vähem võimalust.
Valisime oma kuurortiks Costa Adeje. Seal lähedal on ka palju suurem kuurort - Playa de las Américas. Aga reisibüroode veebilehed soovitasid rohkem uuemat Costa Adeje kuurorti. Playa de las Américas’e kohta öeldi, et see on vähe väsinud olemisega. Alles koha peal olles mõistsime, et see „väsinud olek“ oli üsna kaval reklaamitrikk, et kõik külastajad Playa de las Américat ei valiks ning ka Costa Adeje jaoks külastajaid jätkuks. Meie hotelliks Costa Adejes oli "Hotel Best Jacaranda". See hotell paistab tänavalt selline tagasihoidlik kahekorruseline maja. Tegelikult on see aga hiigelsuur hotellkompleks oma erinevatel tasanditel olevate basseinidega. Igatahes meie olime oma hotelliga igati rahul. Muidugi eriti meeldis meile sooja veega bassein.
Juba järgmisel päeval võtsime ette jalgsimatka. Tenerife kaart näitas, et üsna meie lähedal on matkarada Barranco del Infierno (Põrgu kuristik). See on maaliline jalutuskäik mööda jõeorgu mille lõpp-punktiks on üsna kõrge kosk. Kuna meie seal oleku aja oli ilm üsna kuiv, siis suuri veevoogusid kose juures ei olnud. Küll oli aga kõikjal aru saada, et mage vesi on Tenerifel kõrges hinnas. Mööda mäekülgi oli ehitatud palju tranšeesid, et võimalikult palju vihmavett saaks kinni püütud ja alla orgu suunatud. Eks seda vett banaanikasvatuses kasutati. Võrreldes Kreetal läbitud Samaara kanjoniga oli see Põrgu kuristik selline meeldiv 6,5 km pikkune jalutuskäik.
Kolmandal päeval võtsime ette pikema autosõidu saare lõunarannikule et külastada Puerto de la Cruzi linna lähedal asuvat Loro parki. See on selline eriline koht, mis on samaaegselt nii park, loomaaed kui ka tsirkus. Juba Loro parki sisenemisel võttis meid vastu imeline vaatepilt. Avaral päikesest säraval aasal, mis oli kõrgete palmidega ääristatud, jalutasid ringi suursugused roosad flamingod. 2. veebruaril selline vaatepilt oli igati nauditav. Loro pargi toimuvad regulaarselt delfiinide, merilõvide, papagoide ja vaalade etendused. Eks neid veest välja hüppavaid delfiine ja merilõvisid ole ennegi nähtud. Aga vaalade show oli minu jaoks küll esmakordne ja täiest erinev. Lausa hämmastav, et kuidas neid nii suuri loomasid küll dresseerida saab. Vaalade puhul oli huvitav see kuidas neid hästi esitatud triki eest toiduga premeeriti. Kui delfiinid või merilõvid said preemiaks väikse kala siis vaalale valati suhu terve pangetäis kalu.
Järgmisel päeval ootas meid ees bussituur ümber saare külastades Tenerife kõige tähtsamaid vaatamisväärsusi. Meie esimene suurem siht oli jõuda Teide vulkaani juurde. Kunagi oli vulkaani kraater lausa paarikümne kilomeetri laiune. Nüüdseks on see kraater suuresti kokku varisenud ja kunagise kraatri servas on moodustunud väiksem vulkaani tipp koos kraatriga, mis ulatub lausa 3718 meetri kõrgusele. Turismibussid sõidavad suure kraatri sisse, kus siis saab Teide tippu imetleda. Soovi korral on võimalik köisraudteega üsna tipu lähedale sõita, aga selleks peas siis piisavalt aega olema. Teidele sõit on ikka suur elamus. Kui tunni aja jooksul jõuad merepinnalt enam kui kahe kilomeetri kõrgusele. Mida kõrgemale jõuad, seda uuemast laavast on pinnas moodustunud. Kulub mitu tuhat aastat enne kui tardunud laavast moodustunud pinnas niivõrd mureneb, et seal hakkavad taimed kasvama. Mida lähemale Teide vulkaanile jõuad, seda enam hakkab taimestik asenduma pruunikas-hallikate kividega. Lõpuks ongi kogu ümbrus muutunud täiesti ulmeliseks – ümberringi on vaid tardunud laava väljad.
Teide juurest viis tee meid edasi järgmise Tenerife suure vaatamisväärsuse juurde. Selleks oli Masca mägiküla. Legendi järgi tekkis see küla mereröövlite peatuspaigast. Küla asub otse mere ääres umbes 600 meetri kõrgusel. Vanasti sai sinna ainult merd pidi aga nüüd on ehitatud ka sinna viiv maantee. Selle tee läbimine on ikka omaette elamus, tee on nii käänuline, et suuremad bussid ei suuda seda läbida. Nii saabki seal vaid autode ja väikebussidega sõita. Masca külla kohale jõudes avaneb aga tõeliselt maaliline pilt. Ümber küla on moodustavad mäed kõrged seinad ning kaljude vahelt paistab vaid kitsas koridor mis avamerele viib. Kui mereröövlite legend tõele vastab, siis võis neil seal küll turvaline olla. Mere poolt ei saanud keegi märkamatult läheneda ja kui keegi hakkas maa poolt üle mägede tulema, siis oli piisavalt aega, et sealt minema purjetada.
Masca külast edasi viis meid tee mööda Tenerife põhjaranniku linnasid. Huvitavam oli ehk Garachico linnas, mis on kuulus oma õnnetu ajaloo poolest. Nimelt keskajal oli see linn tähtis kaubasadam ning lausa saare pealinn. 1645. aastal mattus kogu linna aga mägedest tuleva rusuvooluga. Aga tublid linnaelanikud kaevasid linna rusude alt välja ja elu läks jälle edasi. Kui poole sajani pärast tabas linna veel suurem õnnetus. Läheduses olev vulkaan hakkas purskama ning seekord kattis laavavool Garachico linna. Üsna mere ääres jäi aga kaubasadama värav laavavoolust puutumata ning see on tänapäevalgi alles. Et selleni jõuda tuleb aga praegusest maapinnast umbes kümmekond meetrit allapoole minna. Olles selle vana värava juures ja vaadates praegust maapinda, tajud kui palju seda laavat ikka linna peale vajus.
Üks suurem peatus oli ka saare idarannikul Candelarias. See linn on kuulus oma katoliku kirikuga kus hoitakse Musta Madonna kuju koopiat. Mind paelusid aga enam linna peaväljaku ääres olevad kunagiste guantši kuningate kujud. Nimelt enne hispaanlaste tulekut valitsesid Tenerifet guantšid, kes olid siis saare üheksaks osaks ära jaganud. Saare vallutamise käigus ei jäänud ükski neist üheksast kuningast ellu. Möödus aga umbes viissada aastat ning tapetud kuningatele auks püstitati üheksa suurt kuninga kuju. Nii need pronksist kuningad seisavad mere ääres ja vaatavad kurbade nägudega Tenerife mägede poole.
Võtsime Tenerifel ette ühe täiesti ette planeerimata matka, mis kujuned väga huvitavaks. Nimelt käisime ühel päeval Zoo Monkey Parkis. See in selline väiksem loomaaed, kus saab loomade puuridesse sisse minna ja siis ise loomi sööta. Aga enamus loomadel olid eelnevate külastajate poolt kõhud täis söödetud ja peale merisigade ei huvitunud keegi meie poolt pakutavast toidust. Nii saigi see loomaaed üsna kiirelt läbi käidud. Kuna selleks päevaks ei olnud meil midagi planeeritud, siis otsustasime, et sõidame lihtsalt mõnda lõunaranniku väikelinna ja vaatame kuidas seal elu kulgeb. Peagi jõudsime Las Galletase linna lähedale. Enne linna sisse sõitmist nägime, et linna ääres on selline poolmetsik autode parkimisplats, mille juurest viivad mitmed jalgrajad mereäärsele tühermaale. See tühermaa paelus meid niivõrd, et otsustasime jätta auto parkimisplatsile ja asusime mööda jalgrada teele. Kogu see mereäärne tühermaa oli üks suur tardunud laava väli, mis aegajalt oli kaetud suurte kaktuste põõsastega. See maastik paistis välja tõeliselt ulmelisena. Huvitav oli veel seegi, et see tühermaa ei olnud täiesti asustamata. Mitmed hipid (või ehk lihtsalt rändajad) olid sinna omale eluaseme teinud. Mõnel oli ehitusjäätmetest kokku klopsitud lausa "majad", teistel oli vaid riie tõmmatud kividest laotud müüri peale. Nii pidime aegajalt oma marsruuti muutma, et ei satuks teiste „koduõuele“.
Mööda neid laavaväljasid käies imestasin, et miks need väljad nii künklikud on. Kui laava vulkaani tipust alla vajus, peaks ju tekkima suht tasased väljad. Kui aga mõne päeva pärast sattusime lõunarannikul ühte väikelinna, siis sain oma mõistatusele ammendava vastuse. Nimelt seal oli mere ääres suur teadetetahvel infoga kuidas tekkis sinna ranna äärde paarisaja meetri kõrgune küngas. Juhtus see niimoodi, et ühel päeval hakkas ranniku ääres mereveest tuld ja tossu välja purskama. Peagi tekkis sinna väike saareke ning mõne aja pärast hakkas sinna vulkaanilise tuha mägi kerkima. Mõistsin siis, et Tenerifel võib suvalise koha pealt maa seest tuld purskama hakata. Sellised vulkaaniliselt aktiivsed perioodid korduvad keskmiselt iga saja aasta tagant. Viimane selline periood oli aga 1910. aastal. Seega peab Tenerifel ka sellisteks asjadeks valmis olema.
Kui alustasime oma tagasilendu, siis oli lennuki aknast näha kogu Tenerife oma majesteetliku Teide vulkaaniga. See oli väga võimas vaatepilt.

Tagasi peamenüüsse

---