Juba paarkümmend aastat on mul olnud mõttes viis kohta, kus võiks ära käia. Neist kolme esimese koha külastamine (näha oma silmaga Matterhorni mäge Sveitsi Alpides, jalutada Nizzas Anglais’i promenaadil, uurida Krossose palee varemeid Kreetal) on õnnestunud varasematel aastatel teoks teha. Neljas koht oli käia ära Euroopa põhjapoolsemas tipus Nordkapil.
Kujutasin endale ette, kuidas peale polaarjoone ületamist laiuvad ääretud tundraväljad, kus vaid aegajalt võib kohata mõnd põhjapõtru karjatavat saami. Ning Nordkapil on lumine kallas kust paistab jäine Põhjameri. Ning hea õnne korral võib ehk näha mõnd suurt jäämäge meres triivimas. Nii saigi see Põhja – Norra reis ette võetud, et saaks ka selles unistuste paigas ära käidud.
Esimese päeva õhtuks olime jõudnud Kemi linna, mis asub Botnia lahe põhjapoolsemas tipus. Kui olime hotellis end sisse seadnud, sai tehtud väike jalutuskäik mere äärde. Kuigi sealne loodus tundus üsna kodune, tundsin, et midagi on nagu valesti. Alles mõne aja pärast sain aru mis valest oli. See oli päike. Nimelt oli juba õhtune aeg, kell oli juba kümme läbi ja päike oleks pidanud juba loojunud olema. Kuid päike paistis veel üsna kõrgel taevas. Uurisin siis internetis, et millal seal siis päike loojub. Selgus, et sel päeval loojus päike alles öösel kell 1:45 ja kolmveerand tunni pärast tõusis päike uuesti.
Järgmisel päeval jõudsime Rovaniemi ja seal sai siis ka esmakordselt üle polaarjoone astutud. Rovaniemi võttis meid vast üllatavalt sooja ilmaga, seal oli lausa 19 kraadi sooja. Mind oli juba ammu huvitanud, et mida jõuluvana küll suvel teeb. Kas ta võtab ka suvel väikese puhkuse või on ta terve suve ametis järgmiste jõulude ettevalmistamisega? Lisaks oli veel huvitav teada, et kuidas jõuluvana suvel riides on. Kuna Rovaniemis õnnestus ka jõuluvanal külas käia, õnnestus ka kõigile neile küsimustele vastus saada. Jõuluvana oli endale ilmselt suvepuhkuse võtnud, sest jõulukinkidega ta sel ajal küll ei tegelenud. Ta nimelt poseeris turistidele muheda naeratusega ning soovi korral sai ka temaga koos pilti teha. Ja riides oli ka ta üsna suviselt – punase vesti ja pikkade villaste sokkidega.

Polaarjoont ületades sai mulle selgeks, et olin polaarjoone taguse looduse kohta ikka üsna valel arvamusel olnud. Ma nimelt arvasin, et põhja poole liikudes muutub taimestik nii nagu mõnest kõrgest mäest üles ronides. Kõigepealt hakkab lehtpuid vähemaks jääma, siis kaovad ka segametsad ning lõpuks jäävad vaid kuused. Tegelikult oli nii, et viimased puud, mis põhjala karmile loodusele vastu pidasid, olid kased. Huvitav oli veel seegi, et mida põhja poole liikuda, seda lühemaks puud jäävad. Norra põhjarannikul üle kahemeetrist puud enam silma ei hakanud. Sellist alpi aasa moodi maastikku, kus puid enam ei kasva, kohtas alles viimasel saarel.
Kui Norra mandriosa läbi sai, siis tuli sõita läbi pika merealuse tunneli Magerøya saarele. Siin oli just selline loodus nagu ma Põhjalat ette kujutasin - puid seal enam ei kohanud ning üha enam kattus maad paks lumevaip. Õnneks juhtus sel päeval seal olema imeliselt ilus ilm. Päike paistis pilvitust taevast ja ilm oli sealse kandi kohta suviselt soe – lausa 12 kraadi sooja. Nordkappi jõudes saab 300 meetri kõrguse kaljunuki otsas tee lihtsalt otsa ja edasi paistab vaid ääretu Põhjameri. Tegelikult on Nordkapist paari kilomeetri kaugusel väike kaljune poolsaar, mis ulatub umber kilomeetri jagu veel enam põhja poole kui Nordkapp. Aga sinna on võimalik vaid jalgsi mööda kaljusid ronides kohale saada. Ja meie sealoleku ajal oli tee sinna veel paksult lumega kaetud.
Nordkapil olles mõistad, et see on ikka täiesti eriline koht. Turistid üle maailma on sinna kokku sõitnud on ja vaatavad hardunud pilgul kõrge kalju otsast merd. Nordkapi puhul on tähtis just see kohale jõudmise teekond. Magerøya saarele saab ka kiirelt lennukiga kohale lennata, siis pool tundi autosõitu ja oledki kohal. Aga siis ei oleks kindlasti sellist emotsiooni, et oled lõpuks „maailma lõppu“ kohale jõudnud.

Nordkapilt tagasi jõudes peatusime Alta linnas, mis on kuulus linna lähedal asuvate kuni 6000 aastat vanade kaljujooniste poolest. Huvitav, et need kaljujoonised avastati alles 1970-ndate aastate paiku. Lihtsalt kividel oli sammal peal ja joonised ei paistnud sambla alt välja. Nüüdseks on paljud kivid ära puhastatud ja osad pildid on uudistajate jaoks ja punase värviga üle tehtud, et neid paremini näha oleks. Lamedatele kaljudele on kraabitud sadu pilte selleaegsete inimeste elust. Põhiliseks motiiviks on ikka põhjapõdrad ja nende küttimine. On pilte põtradest, karudest ja veelindudest. Eriti huvitavad olid pildid paadiga kalapüügist. Paadi ninaosa oli tavaliselt kaunistatud põdra peaga ning mõned paadid võisid lausa mitukümmend meest mahutada. Üht paadipilti vaatasin aga pikalt ja püüdsin ära mõistatada, et mis sellel pildil ikka kujutatud oli. Paadi tagaosas oli inimkuju, kes seisis püsti ja hoidis pea kohal midagi suurte tiibade sarnast. Kas need tiivad olid purjede eest ja lükkasid tuulise ilmaga paati edasi või oli tegu millegi muuga, see jäigi mulle mõistatuseks.

Altast viis meie tee Lofootide saarestikku, mis on Põhja-Norra kuulus kalapüügi ja turismikeskus. Selleks, et aga Lofootideni jõuda on vaja läbida ligi 700 km fjordidega ääristatud Põhja Norra ranniku äärsed teid. Vastupidiselt minu esialgsele arvamusele, ei olnud see kant sugugi inimtühi tundra. Vähe harjumatu oli tee ääres näha ohtralt suvilad. Mulle tundus algul see polaarjoone tagune suvila mõte küll natuke harjumatu. Kes küll muretseb nii põhja endale suvila ja käib seal nädalavahetustel puhkamas! Kui olime õhtul Lofootidele Kabelvåg’i linnakesse jõudnud, otsustasin enne magamaminekut veidi jalutada. Kuna väljas oli valge, võtsin kaamera ja läksin linnakest uurima. Peagi valdas mind aga üsna imelik tunne – nimelt ma ei kohanud ühtegi inimest. Alles seejärel taipasin, et kohalikud olid ammu magama läinud, kell oli juba üksteist läbi.

Ülejärgmisel päeval viis laev meid tagasi mandrile Bodø linna. Kuna lennuki väljumiseni oli veel piisavalt aega, käisime vaatamas ka kuulsid Saltstraumeni veekeeriseid. Ju siis ei olnud selleks sobiv aeg, kuid meil ei õnnestud küll neid veekeeriseid näha. Õhtul tõi lennuk meid koju tagasi.

Tagasi peamenüüsse

---