Translate:
Nizza
17. - 24. august 2014
Prantsuse Rivera ja Nizza ümbrus on juba pikemat aega olnud minu unistuste reisisihtkoht. Proovisin sinna korra jõuda ka 1990-ndatel, kuid siis juhtis nii, et juba broneeritud turismireis jäi Nizzat tabanud tormi tõttu ära.
Nii olingi vaadanud seda piirkonda ikka läbi Steetview ning teinud sel moel virtuaalseid jalutuskäike mööda Nizza kuulsat promenaadi. Kui siis 2014. aasta sügisel siis lõpuks jalutatud mööda Nizza promenaadi, siis Negresco hotelli juures tekkis tõeline „déjà vu“ tunne, kuna olin seda kohta nii mitmedki korrad internetist uurinud.
Ootasin ka erilise huviga, et millal jõuan Monacos Monte Carlo linnaossa. Juba varajases teismelise eas oli minus kinnistunud arusaam, et see Monte Carlo on ikka üks täiesti eriline koht maailmas. Muidugi ei teadnud ma siis veel midagi Monte Carlo kasiinost ja selle rikkusega uhkeldavatest külastajatest. Küll aga sai tihti kuulatud muusikat Monte Carlo raadiojaamast. Mäletan, kuidas muusikapalade vahel lausus diktor ikka – „Radio Monte Carlo, Monaco“. Tihti sai siis fantaseeritud, et milline see Monte Carlo siis võiks küll välja näha. Ja oligi nii, et see Monte Carlo on ikka täiesti eriline paik.
Lootsin erilist äratundmis hetke ka Saint-Tropezis olles. Brigitte Bardot ja Louis de Funèsi sandarmifilmid olid loonud mulje, et St.Tropes on üks särava liivarannaga suur ja luksuslik kuurort. Tegelikkuses St.Tropes ei vastanud kuidagi minu ettekujutustele. Umbes 6000 elanikuga linna suurimaks vaatamisväärsuseks on ehk jahisadamas olevad luksuslikud jahid. Suvel on turistid ummistanud kogu St.Tropezi sadamapromenaadi, kus on suur tõenäosus mõnda kuulsust kohata. Louis de Funèsi sandarmifilmidest jäi ka mulje, et St.Tropezis on suur ja avar liivarand. Seal olles selgus aga peagi, et neisse filmidesse oli osavalt sisse monteeritud eemal asuvad kuulsad rannad.
Nüüdseks on sandarmifilmidest tuttav politseijaoskond suletud ja sinna kavandatakse muuseumi. Kuid pood, kus Brigitte Bardot ajalehti müüs, on täiest alles. Seega võiks enne St. Tropezi minekut Roger Vadimi „Ja jumal lõi naise...“ filmi kindlasti ära vaadata.
Nii olingi vaadanud seda piirkonda ikka läbi Steetview ning teinud sel moel virtuaalseid jalutuskäike mööda Nizza kuulsat promenaadi. Kui siis 2014. aasta sügisel siis lõpuks jalutatud mööda Nizza promenaadi, siis Negresco hotelli juures tekkis tõeline „déjà vu“ tunne, kuna olin seda kohta nii mitmedki korrad internetist uurinud.
Ootasin ka erilise huviga, et millal jõuan Monacos Monte Carlo linnaossa. Juba varajases teismelise eas oli minus kinnistunud arusaam, et see Monte Carlo on ikka üks täiesti eriline koht maailmas. Muidugi ei teadnud ma siis veel midagi Monte Carlo kasiinost ja selle rikkusega uhkeldavatest külastajatest. Küll aga sai tihti kuulatud muusikat Monte Carlo raadiojaamast. Mäletan, kuidas muusikapalade vahel lausus diktor ikka – „Radio Monte Carlo, Monaco“. Tihti sai siis fantaseeritud, et milline see Monte Carlo siis võiks küll välja näha. Ja oligi nii, et see Monte Carlo on ikka täiesti eriline paik.
Lootsin erilist äratundmis hetke ka Saint-Tropezis olles. Brigitte Bardot ja Louis de Funèsi sandarmifilmid olid loonud mulje, et St.Tropes on üks särava liivarannaga suur ja luksuslik kuurort. Tegelikkuses St.Tropes ei vastanud kuidagi minu ettekujutustele. Umbes 6000 elanikuga linna suurimaks vaatamisväärsuseks on ehk jahisadamas olevad luksuslikud jahid. Suvel on turistid ummistanud kogu St.Tropezi sadamapromenaadi, kus on suur tõenäosus mõnda kuulsust kohata. Louis de Funèsi sandarmifilmidest jäi ka mulje, et St.Tropezis on suur ja avar liivarand. Seal olles selgus aga peagi, et neisse filmidesse oli osavalt sisse monteeritud eemal asuvad kuulsad rannad.
Nüüdseks on sandarmifilmidest tuttav politseijaoskond suletud ja sinna kavandatakse muuseumi. Kuid pood, kus Brigitte Bardot ajalehti müüs, on täiest alles. Seega võiks enne St. Tropezi minekut Roger Vadimi „Ja jumal lõi naise...“ filmi kindlasti ära vaadata.
Tagasi peamenüüsse
Külastused: