---

 Kevadel sai seatud hoolega puhkuse plaane ja kaalutud mitmeid erinevaid variante. Lõpuks lendasime ikkagi Kreetale, kus olime ka 2007. aastal käinud. Ilmselt ongi nii, et mida aasta edasi, seda enam hindad stabiilsust ja ei tõmba enam uute ja senitundmatute kohtade avastamine. Kreetale minnes oli meil juba enamvähem kindel teadmine, mis meid ees ootab - külalislahke vastuvõtt, päike, meri, hea söök ja ei mingit agressiivset kaubandust. Eelmine kord olime Kreeta läänepoolses osas, seekord sai valitud Kreeta keskosa.

Meie hotell asus Kato Gouvesis, mis asub umbes kakskümmend kilomeetrit saare pealinnast Heraklionist ida pool. Saabusime sinna hilisel õhtutunnil ja nii jäigi kuurordi ja lähiümbruse avastamine järgmiseks hommikuks. See esimese päeva hommik uues kohas on alati eriline. Peale esmast tutvust sai majutuskohale ja lähiümbrusele tiir peale tehtud ning hinnatud, kas majutuskoha valik oli ikka õige. Samuti sai üles otsitud lähimad söögikohad, kohalikud reisbürood ja autorendid. Üle sai vaadatud ka lähim rand. Kuna meie kuurordi läheduses oli Kreeta mereelukaid tutvustav näitus, siis sai ümbruskonna uurimise käigus ka seal ära käidud. Ning õhtul tuli veelkordselt veenduda, et lõunamaa päike teeb katmata naha kiiresti punaseks.

Kui juba mõnele Kreeka saarele puhkama satud, siis tuleb ikka ka üks laevasõit ette võtta. Nii saigi kohalikust turismibüroost ostetud laevareis Spinalonga saarele. Hommikul võttis meid turismibuss peale ja viis meid kõigepealt Agios Nikolaosi. Sealt edasi aga sadamase, kust laev meid merel viis. Peale lühikest meresõitu paistiski meie ees Spinalonga saar kui suur merest väljaulatuv kivirahn. Saare kivine pind oli enamuses kaetud vanade kindlustuste varemetega ja ning aegajalt oli näha ka mõnda rohelist taime või puud. Läbi ajaloo oli Spinalonga saar olnud tähtis merekindlus, mille eest sõdisid nii veneetslased kui ka türklased. Nüüdseks on saar vaid turistide päralt. Vahepeal oli saarele majutatud ka pidalitõbised. Elu saarel tegi aga eriliseks asjaolu, et saarel ei ole kunagi olnud ühtegi kaevu. Kõik eluks vajalik vesi tuli kohale tuua või siis vihmaveest koguda. Arvestades sealset kliimat, kus suvel sajab vihma haruarva, võis sealne elu olla ikka üsna piinarikas.

Kolmandal päeval tutvusime Kreeta pealinna Heraklioniga. Mind huvitas eelkõige Heraklieoni arheoloogimuuseum. Läksin Heraklioni arheoloogia muuseumi suurte ootustega, sest teadsin, et seal on välja pandud enamus Knossose väljakaevamistelt leitud esemeid. Ja tõesti oma silmaga sai ära nähtud kuulus Phaistose ketas on põletatud savist ketas 1700. aastast e.m.a. Ka mina püüdsin mõistatada, mus seal küll võiks kirjas olla. Kettal olevatest kujundistest äratas minu tähelepanu inimpea, kes oli täpselt selline "harjaspea" soeng, nägu kunagi esimesed punkarid kandsid. Ilmselt oli see kujund ikka mõni harjastega sõjakiivris väejuht. Väga huvitav oli vaadata ka neid kuulsaid freskosid, mis väljakaevamistelt Knossoselt leitud oli. Minu suureks imestuseks nägin, et tegelikult on neist freskodest alles vaid üsna väike osa. Neil piltidel, mida me neist freskodest teame, on tänapäeva kunstnikud suurema osa kahjuks juurde joonistanud.

Eriti rikkalik oli arheoloogimuuseumis kuningas Minose aegsete savist tarbeesemete ja kujude kollektsioon. Eriliselt huvitav oli vaadata savist voolitud inimpäid. Inimestel, keda need kujud kujutasid olid euroopalikud näojooned ja tänapäevased soengud. Meestel oli ikka lühem soeng ning mõnel ka lühike habe. Naised kandsid ikka pikemaid juukseid, mis olid tihti pea taha krunni keeratud. Vaatamata sellele, et need pead olid umbes 3500 aastat vanad, nägid nad välja nii tänapäevased Muuseumi ühes saalis on välja pandud ka Knossose palee makett. Uurisin seda hoolega sest teadsin, et paari päeva pärast näen Knossose palee varemeid oma silmaga.

Neljandal päeval võtsime ette pikema autoreisi Kreeta lõunarannikule ning soov oli kindlasti käia ära Matalas ja Komose rannas. Juba eelmisest Kreeta reisist mäletan, et lõunarannikule sõit oli üsna eriline sündmus. Kreeta keskosas on üsna mägine ning autoteed on seal mõnusalt käänulised. Nii, et tõeline sõiduelamus. Eelmise korraga oli erinevus see, et nüüd sai sõita GPS-i abil. Suurel teedel suunas GPS meid alati õigesti. Küll aga tekitas aegajalt elevust asulates pakutud GPSi marsruut. Nimelt paaril korral arvas GPS, et me võiks sõita mõnest õuest läbi sõita või valida mõne ülikäänulise kõrvaltänava. Sellistele väikestele viperustele vaatamata jõusime peagi Matalasse.


Viiendal päeval oli meil plaanis ära käia Knossel ja tagasi tulles põigata läbi ka kohalikust veepargist. Knossos on Heraklionist vaid viis kilomeetrit eemal ning seetõttu ei võtnud ka meie kuurortist sinna kohalesõit eriti palju aega. Knossose oleva kuningas Minose palee varemete nägemine on oli minu ammune soov. Kui 2006. aastal Kreetal olime, siis oli ka Knossose külastamine plaanis, aga sel korral jäigi seal käimata. Minu eriline huvi kuningas Minose paleega seotud müütidest hakkas pihta keskkooli ajal, kui ostsin endale raamatu vanakreeka muistenditest. Seal on kuningas Minosest üsna tihti juttu. Siin on neist müütidest lühike ülevaade --> *** Kliki siia ****
Kui sõitsin Knossose poole läksid mõtted tahtmatult Minose paleele. Mõtlesin, et kas seal palee varemetes saab ka üles leida mõnda sellist kohta, mida saaks müütides kirja pandud tegevustega konkreetselt seostada. Näiteks kui seal on alles mõni värav palee välismüüris, siis võiks ette kujutada, kuidas kuningatütar Ariadne viskab just selle värava juures Theseusele lõngakera.
Palee varemete juurde jõudes hämmastas see oma suurusega. Miks küll pidi mingil valitsejal 3500 aastat tagasi olema selline hiigelsuur palee. See oli ikka pigem nagu väike linn, kus võis elada tuhatkond elanikku.

Olin eelnevalt lugenud, et Knossose palees sai valitseja kasutada mitmeid mugavusi, mida me peame vaid tänapäevasteks. Kui võrrelda neid tänapäeva mugavustega siis võib väikese mööndusega öelda, et palees oli välja ehitatud veevärk ja kanalisatsioon, kuninga eluruumides oli kasutusel konditsioneer, köögis oli külmkapp ning kuninglik perekond sai kasutada oma spaad. Kõik see oli saavutatud sel moel, et läbi palee oli juhitud voolama üks mägijõgi. Sealt sai vett nii joogiks kui kümbluseks. Samuti sai mägijõe külma vett ära kasutatud tubade ja toidu jahutamiseks. Nüüdseks on palee varemetes on kümbluse kohad koos väikese basseiniga välja kaevatud ning osaliselt ka restaureeritud. Varemete vahel ringi kõndides leidsin ka ühe kivipõranda, millelt oli mõned paadid ära võetud. Ning põranda all paistis renn, mis oli ilmselt joogivee või kanalisatsiooni jaoks mõeldud. Selleaegsed arhitektid pidid ikka tasemel olema!

Kuuendal päeval plaanisime sel päeval sõita mõnda Kreeta põhjaranniku kaunisse randa. Seal vähe ujuda ning siis otsida üles mõni kohalik taverna, et seal lõunat süüa. Olin eelnevalt reisiportaalidest välja uurinud, et Maliast paarkümmend kilomeetrit ida poole on poolmetsik ja maalilise vaatega Boufose rand. Google pildid näitasid, et rannaala peaks olema kahe mäekünka vahel imeilusa merevaatega. Asusime siis oma rendiautoga Boufose ranna poole teele. Kui aga kohale jõudsime, siis nentisime, et see rand ei ole päris selline nagu ootasime. Või oli lihtsalt selline päev, kus sooviks olla täisteenindusega rannas – päikesevarjud, lamamistoolid ning rannabaar käeulatuses. Nii saigi üsna kiirelt vastu võetud otsus, et sõidame ja vaatame veel ringi. Käisime korra läbi ka lähedalasuvast Avlaki rannast, kuid lõpuks sõitsime ikkagi Malia randa. Ja see rand oli just selline, nagu see päev soovisime –liivarannale oli üles seatud suured pehmed voodid, kus päikesevarju all mõnusalt lesida sai. Lisaks veel täisteenindus, võisid lausa restorani prae endale päikesevarju alla tellida. Malia rannas läks jutuks ka ühe kohalikuga. Ta uuris, et kust me pärit oleme. Kui kuulis, et Eestist, siis asus kohe rääkima oma muljeid Soomest. Ta oli seal mõni aeg töötanud ja sellest ajast olid tal vaid ebameeldivad mälestused. Ta tõi välja lausa kolm asja, mis Soomes töötades talle ei meeldinud. Esiteks, soomlased lähevad õhtuti kell üheks magama ning midagi huvitavat õhtuti ei toimu. Teiseks, ilm Soomes on ikka täiesti kohutav. Ning kolmas ja peamine, miks Soomes elada ei sobi - seal tuleb riigile makse maksta!
Kui rannas sai juba piisavalt oldud, tegime väikese ringkäigu ka Malia kesklinnas. Kuurortide tutvustustest oli mulle Malia kohta meelde jäänud, et see paik on Briti noorte seas eriti populaarne. Samuti oli reisifoorumites kirjas, et mitmed sealsed kuurordid on üsna kärarikkad, kuna ka hilisel õhtutunnil on seal palju ATV-dega ringisõitjaid. Ja tõesti - juba esimese kümnekonna minuti jooksul sõitis meist mööda viis-kuus ATV-dega noort. Neid oli päris huvitav vaadata, nende seljad olid päikesest tulipunaseks põlenud, kuid nende nägudelt peegeldus, et nad tõeliselt nautisid seda mööda linna ringi sõitmist.

Viimasel päeval sõitsime Lassithi platoole, mis on Kreeta keskosa üks tuntumaid vaatamisväärsusi. Meie mõistes ei ole see ehk nii väga eriline paik. Nimelt on merepinnast umbes kilomeetri kõrgusel viiekümne ruutkilomeetri jagu täiesti siledat maapinda. Kreeta jaoks on selline koht kindlasti üsna eriline paiks, siis saigi seal ära käidud. Kuna Lassithi platoo on 915 meetri kõrgusel Dicti mäe nõlval, siis oli rendiautoga sinna sõit juba üsna eriline kogemus. Platoo serval on vaated muidugi imelised. Mäenõlval paistavad vanad tuuleveskid nagu mingid vanad kindlused. Taamal on mägede vahelt näha hiljuti valmis saanud Aposelemise veehoidla, kust enamus Heraklioni elanikest tänapäeval endale joogivee saab. Turismibrošüürides reklaamitakse Lassithi platood piltidega, kus paistavad sajad metallist tuuleveskid, mille tiivad on valgete riidekangastega kaetud. Kahjuks on see vaatepilt küll nüüdseks muutunud. Vaid mõned üksikud tuuleveskid oli töökorras ja pumpasid vett, enamus neist aga oli juba kaua aega seisnud ja paksu roostekihiga kaetud.
Lassithilt tagasi jõudes viisime oma rendiauto tagasi, käisime veel korra oma kodurannas ning siis oligi aeg Kreetaga hüvasti jätta. Nädal toredat puhkust Kreetal möödus imekiirest. Ka sel kord tundsin, et nädal on ikka liialt lühike aeg, et plaanitud kohad Kreetal oma silmaga ära näha. Seekordsel reisil sai tutvutud Kreeta keskosaga, ning sai ära käidud ka Konnoses, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Aga saare idapoolne osa koos kuulsa Vai rannaga jäi veel ikkagi avastamata. Seega, kui tulevikus vähegi võimalust on, tuleb Kreetale jälle tagasi tulla.
Vaata ka Kreeta 2007

Tagasi peamenüüsse

---