---

Saabumine Kreetale

Maandusime Kreetal Herakleoni lennuväljal hilisööl. Kui lennujaamast välja saime, oli esimeseks meeldivaks üllatuseks 30 kraadine kuumus keset ööd. Nüüd tuli veel kaks tundi sõita bussiga mööda Kreeta ainsat kiirteed meie peatumispaika, mis asus Hania linna lähedal.
Esimesel päeval vaatasime kohapeal ringi ja meile meeldivaks üllatuseks avastasime, et oleme meie apartemendis ilmselt ainsad külalised. Seega tundsime ennast seal väga mugavalt - kogu õu ja bassein olid vaid meie päralt. Võimalik, et külastajate vähesus oli tingitud paaril eelmisel nädalal Lõuna - Euroopas valitsenud kuumalainest. Enne äralendu vaatasime hoolega ilmateateid ja hinge puges väike kartus - kas on ikka mõttekas minna Kreetale puhkama, kui seal on üle 40 kraadi sooja.
Õhtul käisime kohalikus linnas Hanias. Sai ära käidud turistide meelispaigas - Hania muulil jalutamas ja sai mere ääres päikeseloojangut nautides õhtust söödud.

Sõit Elafonissi randa

Hommikul alustasime kohaliku rendiautoga teekonda Elafonissi randa. Plaanisime sinnasõidu otse läbi mägede ja Topolia mäekuru, tagasisõitu aga ringiga mööda rannikuäärseid teid. Ette oli teada, et tagasitee mööda rannikut saab olema üsna ekstreemne - tee on kitsas ja käänuline, ühel pool kaljusein, teisel pool kuristik ja meri.
Esimesel peatusel Topolia mäekurus ronisime mööda mägirada ja treppe üles, et Agia Sophia koobaskirik üle vaadata. Ilm oli jõudnud juba kuumaks minna ja sellise ilmaga mäkke ronimine oli üsna piinarikas. Õnneks oli ka Agia Sophia koobaskiriku õuele kaubandus jõudnud ja seal ootasid turiste jäätis ja külmad joogid.
Üle sai vaadatud ka tee peale ette jääv Hrissoskalitissa klooster. Sinna sisenemisel said naisterahvad endale ümber suured rätikud, et piisavalt kombeliselt välja paista.
Lõpuks jõudsimegi oma väljasõidu sihtkohta - Elafonissi randa. Arvukates turismiprospektides on seda randa eriliselt kiidetud oma madala sinise vee ja roosa liivaga. Tutvustustes oli ka kirjas, et siia peaks tulema kindlasti tuulevaiksel päeval. Kuna aga hommikul Haniast välja sõites ei tea ju seda, kas Elafonissis on tuulevaikne või mitte. Nii juhtuski, et meie seal olles oli küll ilm üsna tuuline. Ja võibolla oligi see parem - ilm oli ju parajalt kuum ja tuul kandis vähegi laiali kogu randa katvat tugevat faktorikreemi lõhna. Peale paaritunnilist rannas olemist otsustasime oma rännakut jätkata. Kokkuvõttes võib mainida, et Elafonissi rand on igati tasemel - igaljuhul mitte viletsam kui ilusa ilmaga Kassari rannas!
Mööda rannikuäärseid teid tagasi sõites sai käidud ka Falassarna rannas. Sinna kohale jõudes kogesime, et rannas on mõnus kõrge laine ja meres pole kedagi. Kui olime juba tükk aega vahuseid laineid nautinud, märkasime, et eemal olevas vetelpääste tornis lehvis punane lipp.

Laevaga Gramvoussa saarele

Hommikul alustasime sõitu mööda kiirteed Kissamosi, kust pidi väljuma laev Gramvoussa saarele. Peagi olime kruiisilaeva pardal ja sõit läks lahti piki rannikut Gramvoussa poole. Peale kümnekonna minutilist sõitu olime tõsiselt üllatunud vaadates laevalt merele. Nimelt oli meri muutunud täiesti sügavsiniseks - nagu oleks sinna tohutul hulgal tinti valatud. Olles harjunud Eesti hallikasrohelise mereveega, tundus see meri olema lausa ebaloomulikult sinine: justkui oleks seda merevaadet kõvasti Photoshopiga töödeldud!
Peagi jõudsime Gramvoussa randale. Paistis suht väike saar, nagu neid ümbruskonnas mitmeid oli. Kui kogu laevatäis rahvast oli saarele jõudnud, hakkas enamus rahvast mööda mägirada üles ronima. Kui ka ise olime kõrvetavas kuumuses mõni aeg mööda mägirada rassinud, hakkas mäe otsast paistma suure kindluse varemed. Kahel pool teed aga paistis palju poolkuivanud aaloesid. Isegi aaloed ei pidanud vastu eelmisel nädalal Kreetal olnud kuumalainele. Kindluse varemed ja merevaated ära vaadatud, võttis laev meid peale ja viis edasi Balos'e laguunile. Laguuni moodustab erkvalge liivaga madalik Kreeta ja ühe väikese saare vahel. Kuna vesi oli seal madal, jäid laevad paarisaja meetri kaugusele ankrusse. Sealt viidi rahvas väikeste paatidega rannale. Kes aga soovis, võis ka otse laevalt merre hüpata ja kaldale ujuda. Muidugi ei jätnud meie noored seda võimalust kasutamata. Ja Balose rannal olles tõdesime, et see on ilmselt meie reisi tipphetk - nii vaade Gramvoussa saarele kui ka laguuni soe mereveri olid tõesti lausa fantastilised!

Autoga läbi Kreeta

Selleks päevaks ei olnud kindlat plaani tehtud. Nii oligi, et istusime hommikul autosse ja võtsime suuna sisemaale. Esimeseks peatuseks valisime ainsa järve, mis Kreeta kaardilt silma hakkas - Kourna järve. See oli pisikene ja vaikne järv mägede vahel. Aga kui olime seal ujumas ära käinud, võisime õelda, et nüüd oleme kõigis Kreeta järvedes ujumas käinud. Ja see oli ka ilmselt tõsi, et rohkem järvi Kreetal lihtsalt pole!
Järgmisena võtsime suuna Spili mägilinnale, mille ilu ja söögikohtade headust trip.ee foorumis oli kiidetud. Et aga jõuda Spilisse minevale maanteele, tuli sõita paarkümmend kilomeetrit mööda mägiseid külateid. See oli lausa omaette elamus - kitsad ja käänulised mägiteed, kiirus umbes 30 kilomeetrit tunnis ja iga sajakonna meetri tagant pööre vasakule, siis jälle paremale, siis vasakule, jälle paremale jne. Sellistel teedel saab hästi aru, miks Kreetal mõõdetakse vahemaasid kahe linna vahel läbisõiduks kulunud tundides, mitte aga meile harjumuspäraselt kilomeetrites. Nimelt võid paarikümne kilomeetrist vahemaad sõita pool tundi aga vahel võib selleks kuluda ka mitu tundi.
Kui olime piisavalt seigelnud, jõudsime Spilisse. See oli tõesti ilus väike linnake mägede vahel. Kuid peagi otsustasime edasi sõita ja Kreeta lõunarannikule välja jõuda. Nii olimegi varsti Agia Galini rannas. Peale pikka autosõitu mõjus merevesi igati turgutavalt. Tagasiteel käisime läbi ka Kreeta suuruselt teises linnas - Rethimnos.

Jalgsimatk Samaria mäekurus

Hommikul vara võttis buss meid peale ja sõit hakkas pihta Omalos'e platoole. Peale tunniajalist suure bussiga mööda kitsaid mägiteid üles ronimist olimegi Omalose platool. Sealt algas meie jalgsimatk mööda Samaria mäekuru tagasi mere äärde. Teele sai asutud üsna hommikul vara, et saaks suurema osa teest läbi käia kaljude varjus. Lõuna ajal, kui päike on kesktaevas, pole mäenõlvadest enam päikesevarjuna suurt abi ja kurus läheb õhk väga palavaks.
Esimesed kolm kilomeetrit kulges mööda treppidest laskumist platoolt kuru põhjas oleva jõe äärde. Jõest oli küll alles jäänud ainult kuiv jõesäng ja vesi pidi sinna tagasi tulema alles oktoobris-novembris.
Kuna iga paari kilomeetri järel oli trassil väike puhkekoht koos veega, siis ei olnudki kogu trassi läbimine nii väsitav. Omajagu andis jõudu ka teadmine, et rännakut pooleli jätta ei saa ja tagasiteed ei ole - saab minna ainult edasi.
Kui olime mööda treppe jõudnud kuru põhja, siis kulges enamus teest mööda jõe põhja. Vahel läks tee küll jõesängist vähe kaugemale, kuid enamus aega kõndisime mööda kuiva jõesängi. Võis vaid kujutada millised vetevood võisid seal olla talvel, kui jõesängis kobrutas kiire mägijõgi. Vahepeal voolas jõepõhjas ka väike veenire, millest kergelt kuiva jalaga üle sai. Aegajalt kadus see veenire kaljude vahele, nii, et oli ainult kuulda, et kuskil lähedal voolab vesi.
Umbes poolel teel jõudsime Samaria külla. Kunagi olid seal inimesed elanud, sellest ajast olid seal alles mõned hooned ja oliivisalud. Nüüd oli seal vaid turistidele puhkepeatus. Puhkasime ka ise seal jalgu ja proovisime mõistatada kuidas seal inimesed küll vanasti elasid. Samaria külas kohtasime ka kuulsaid kri-kri kitsesid. Eelnevalt olime lugenud, et need kitsed on väga inimkartlikud, elavad kõrgel mägedes ja on suur õnn, kui kellelgi õnnestub neid mägedes kohata. Tegelikult oli aga tsivilisatsioon ja turistid sealsed kri-kri kitsed täiesti ära rikkunud. Nad ootasid karjakaupa peatuskohas turiste ja olid üsna pealetükkivad. Söögikohas hüppasid nad lausa lauale, et mõnda suutäit kätte saada. Teekonna lõpupoole hakkas kaljunõlvade vari ära kaduma ja ilm läks juba üsna palavaks. Ja siis oli äkki kaljude vahel tunda värskendavat merelõhna. Kujutasime siis kohe ette, kui karastav võiks olla suplus merevees peale pikka rännakut. Loomulikult andis see uut jõudu viimased kilomeetrid läbi käia. Kui kaljude vahelt välja saime, tuli veel paar kilomeetrit kõndida, kuni mereäärde Agia Roumeli külla jõudsime. Peagi olime kõik meres karastust saamas.
Meie retkeks oli 6 tundi ette nähtud. Kuid kuna olime 3,5 tunniga raja läbi käinud, oli meil päris mitmeid tunde aega, enne kui laev meile järele tuli ja meid Sougiasse viis. Seal ootas meid meie buss, millega tagasi sõitsime.

Puhkus rannas

Järgmisel päeval tundsime kõik jalgades mõnusat surinat ja mingeid suuremaid üritusi ei planeerinud. Kõrbesime kohalikus rannas ja õhtul käisime Hanias kaubandusega tutvumas.

Limnoupolise veepark ja ärasõit

Olime viimaseks päevaks plaaninud Limnoupolise veepargi külastuse. Veepark asus meie peatuspaigast kümnekonna kilomeetri kaugusel. Kuna olime oma rendiautod juba ära andnud, oli meil mure, et kuidas sinna veeparki saada. Kaalusime jalgi minemist ning jalgrataste või mopeedide rentimist. Lõpuks saime autide rendifirmast teada, et veepargi vahet sõidab vahva turistirong. See oli selline vanaks auruveduriks kujundatud traktor, mis vedas enda järel lahtiseid vaguneid. Nii käiski see turistirong suuremate hotellide juurest läbi, võttis veepargi huvilised peale ja viis nad Limnoupolisse. Vabaõhu veepark oli igati tasemel, kuid meile kõigile tegi muret veepargis saadud liigne päevitus, mida vaatamata faktorkreemidele nahk ei suutnud enam hästi taluda.
Veepargist tagasi tulles sai tehtud veel viimased ühispildid ja õhtul hakkas tagasisõit Herakleoni lennujaama ning varahommikul olime tagasi Tallinnas. Lennujaama hoonest välja saades tuli jälle harjuda sombuse Eestimaa suvega...

Vaata ka Kreeta 2016

Tagasi peamenüüsse

---