---

  Island on meie reisisoovides olnud juba pikemat aega. Aga seni ei olnud see kuidagi õnnestunud. Kui ei taha just polaarööd nautida, siis peaks Islandil ikka juulis või augustis käima. Aga see on suve kõige ilusam aeg ja siis lihtsalt ei raatsi kodust eemal olla.
Tavaliselt on Islandiga tutvumiseks valitud kahe marsuudi vahel, kas siis enam kui 1300 kilomeetri pikkune ringreis ümber terve saare või siis läbida Islandi lõunarannikul turistide niinmetatud “Kuldne ring”. Kindlasti oleks ringreis ümber terve Islandi väga huvitav olnud, kuid meie kalender nii pikka reisi lihtsalt ei võimaldanud. Nii otsustasimegi, et vaatame üle lõunaranniku vaatamisväärsused, tutvume Rekjavikiga ning käime ära Reikjavikist kirdesse jääval Snaefellsnesi poolsaarel.
  Islandiga tutvumuses esimesest päeva alustasime sõiduga Thingvelliri rahvusparki. Eelnevalt olin otsinud internetist infot Thingvelliri kohta ja jälgisin sealset veebikaamerat. Teadsin, et Thingvelliri on maailmas ainulaadne koht kus kuival maal saab laamide liikumumist näha. Aga koha peal olles ületas sealne vaade kõik internetist nähtu. Euraasia ja Põhja-Ameerika laamad liikuvad teineteisest eemale ja selle tagajärjel on tekkinud kilomeetrite pikkused järsud astanud ja pinnasesse sügavad lõhed. Inimmõistusega on raske aru saada milline pead olema see jõud mis maakoore niimoodi lõhki kisub. Thingvelliri vaateid imetledel mõtlesin endamise, et oleks tore kui oleks võimalik siinseid paiku viimase paari tuhande aasta jooksul kiirendatult vaadata. Siis oleks lausa oma silmaga näinud kuidas need laamid liiguvad.
  Island pakub vaatamiseks palju koskesid js jugasid. Ja need on kõik omamoodi kaunid. Mõned hämmastavad oma kõrguse ja veerohkusega teised on jälle pakuvad eriist vaatepilti kus vesi voolab mitmetest astangutest alla. Aga kõige võimsama elamise andis Gullfossi kosk. Teel Gullfossi juurde paistab juba suurelt teel ära keerates, et tegemist on Islandi ühe tähtsama turistimagnetiga. Välja on ehitatud suur parkimisala mille ääres on arvukad suveniiripoed ja süügikohad. Ning nende vahelt viib jalgtee mäekünka taga kust kostub valju mühinat ning päekesepaistel särab seal vikerkaar. Mäekünkale jõudes avaneb aga vaatepilt mis on tõeliselt lummav. Pea sada meetrit lai kosk, kus vesi mitme astmena enam kui kolmekümne meetri kõrguselt alla voolab. See oli tõesti võimas vaatepilt. Aga edasi kõndides näed, et seal on veel ka teie kosk kus vesi kukub 70 meetri sügavusse kanjoni. Mõlema kose omapära on veel selles, et kosed ei ole risti vaid on diagonaalis jõe vooluga. Seetõttu näivadki kosed eriti võimsad ja suursugused.
  Gerdibergi basaltkivimist sammaste juurde sattusime tegelikult ünsa juhuslikult. Kui reisiplaane koostasime, siis meile need silma ei hakanud. Kui aga Islandil olles sealt kandist mööda sõitsime, siis leidsime selle koha reklaami. Ja nagu ikka, sai otsustatud, et kuna me juba siinkandis oleme, eks siis käime ka seal ära. Kohale jõudes oli vaatepilt ikka väga eriline. Ebatavaliselt ilusad ja väga korrapärased sambad nii umbes 1,5 meetrise läbimõõduga ja kuni paarikümne meetri kõrgused. Ja selline sammaste müür on üle poole kilomeetri pikk. Aga kõige hämmastavam on see, et kõik sambad on ühesuguselt kuuekandilised. Hiljem on püüdnud internetist leida artikleid mis selgitaksid kuidas need korrapärased sambad küll tekkida võisid. Targad artiklid räägivad, et need sambad tekkisid kui kunagi peale vulkaanipurset basaltne laava mereveega kohtus ja seal jahtus. Aga mulle jäi ikka arusaamatuks, et miks kõik need sambad siis ikka täpselt kuuekandilised on.

  Käisime vaatamas ka Strokkuri geiserit. Kui aga kohale jõudsime, siis selgus, et meie ootused olid ehk suuremad ning tundsime, et olime natuke reklaami ohriks läinud. Ühtegi sellist geisrit, mis reklaamipiltidelt paitis, meil küll ei õnnestunud näha. Strokkuri geiser pursakab vett välja iga umbes iga viie minuti tagant. Aga need pursked olid vaid 3-4 meetri kõrgused. Tegelikult oli see vaatepilt isegi natuke naljakas kui sajad turistid mobiilid käes kannatlikult ümbes geisri seisid ja uut purset ootasid.
  Seejärel suundume Reynisfjara randa mis on tuntud oma musta liiva, basaltsammaste ja rannikukaljudel pesitsevate lunnide (Islandi rahvuslind) kolooniate poolest. Tegelikult oligi meil suur soov need lunnid oma silmaga ära näha. Kui aga rannikule jõudsime, siis oli juba kaugelt näha ja kuulda, et seal on suur lindude koloonia. Lähemale jõudes kahjuks selgus, et need linnud olid hoopis kajakad ja ühtegi lunni seal küll ei kohanud. Nii saimegi neid vähe naljaka välimusega lunne vaid suveniiripoodides imetleda.
Meie reisi eelviimasel päeval tunnetasime lähedalt mida tähendab elada vulkaaniliselt aktiivsel maal. Juba esimestel päevadel saare lõunaosas ringi sõites panime tähele, et osad teed Grindaviki suunas olid suletud. Kohalikud uudised andsid teada, et Grindaiki lähedal on suur vulkaani ärkamise oht ja seetõttu on osa Grindaviki elanukest ka seal evakueeritud. Viimane purse oli seal kolm kuud tagasi ning ennustati, et järgmine purse võib toimuda tõenäoliselt nädala jooksul. Sealse vulkaanilise tegevuse omapära on selles, purse ei pea toimuma senisel vulkaanilisel mäel. Võib ka juhtuda nii, maapinda tekib paarikilomeetrine pragu kust siis laava välja purskub ja mere poole valguma hakkab. Nii oli juhtunud ka kolm kuud tagasi toimunud purskel.
Otsustasime sel päeval ära käia Islandi üles tuntumas kohas, nimelt „Blue Lagoon“ spaas, kus on võimalus vulkaanilise sooja veega välibasseinis ujuda. Kui oli jäänud veel vaid paar kilomeetrit sõita, tõkestas meie tee umbes kümne meetri kõrgune laavalaviin mis oli viimase purske ajal üle tee valgunud. Uurisime seda hoolega ja mõningate pingutustega õnnestus isegi selle otsa ronida. Laavavalli otsas paistis ikka üsna trööstiti pilt – sulalaava oli läinud üle tee ja üsna „Blue Lagooni“ lähedalt mööda. Nüüdseks oli purustatud laava tükkidest tehtud ajutine tee mis viis spaa juurde. Ümber spaa oli aga kuhjatud kõrged vallid, et juhtida järgmiste võimalike pursete ajal laava spaast mööda. Uus suurem purse toimus seas juba novembris ja siis valgus laava lausa spaa parkimisplatsile. Õnneks spaa ise kannata ei saanud. Need viis sisukat päeva möödusid Islandil väga kiiresti. Tagasilennul püüdsin ritta seada kõige meeldejäädavamad kohad mida Islandil nende väheste päevadega vaada sai. Kindlasti väga huvitav koht oli laamide lahknemine Thingvelliri rahvuspargis. Siis veel need imeliselt korrapärased Gerdibergi basaltkivimist sambad. Minu jaoks oli kõige emotsionaalsem vaatepilt ikkagi paar kuud tagasi tardunud laavaväljad teel Grindaviki. Võin täie kindlusega öelda, et Islandis veedetud aja jooksul ei olnud kordagi sellist tunnet, et oled neist koskedest ja vulkaanidest küllastunud. Sealne loodus on ikka nii eriline, et suutis igal päeval millegagi üllatada.

Tagasi peamenüüsse

---