Mõte, et mõnel suvel võiks Hollandis käia, oli laagerdunud juba mitu aastat. Nüüd sai see siis teoks tehtud. Turismifirmad Hollandisse puhkusereise ei korralda, seega tuli see reis omal käel ette võtta. Varakult sai valmis vaadatud mõned kohad, kus kindlalt ära käia sooviks. Eelnevalt sai ette valmistatud kaks võimalikku variant Hollandis liiklemiseks. Esiteks, kui on rannailmad, siis rendiks auto ning sätiks sõidumarsruudid nii, et igal päeval põikaks läbi ka mõnest rannast. Kui aga juhtub olema, et rannailma ei ole, siis kasutaks põhiliselt Hollandis ringiliikumiseks ronge. Reisiportaalid ja foorumid kiitsid igati Hollandi rongiliikluse korraldust, sest praktiliselt iga vaatamisväärsuse juurde peaks rongiga ilusasti kohale jõudma. Äralennu päeva lähenedes, näitasid ilmaportaalid, et Hollandis ei ole just eriti suvised ilmad – õhutemperatuur oli alla 20 kraadi. Aga ega meid see uudis eriti ei häirinud. Senine elukogemus näitas, et need ilmaprognoosid ei ole eriti täpsed ja kohale sõites selgus ikka, et ilm oli parem kui ennustati. Kuna meie öömaja oli mereäärses kuurortlinnas Zandvoortis, siis lootsime ka sellele, et mere ääres on ikka parem ilm olnud.
Kui olime Zandvoorti jõudnud, siis tabas meid aga üsna ebameeldiv üllatus. Päike küll paistis, kuid puhus kõva põhjatuul ning sooja oli vaid 13 kraadi. Meie kuurortlinn jättis üsna majajäetud mulje. Randa oli küll üles pandud pikad lamamistoolide read, kuid sel lõõtsus vaid külm põhjatuul, mis keerutas liiva lamamistoolide ja välikohvikute vahel. Aga ega me ei saanud sellest ilmast end häirida lasta. Kui ilm rannapuhkust ei soosi, siis tuleb keskenduda Hollandis ringi reisimisele.
Järgmisel päeval asusimegi teele Haagi. Sõidu põhiline eesmärk oli jõuda Haagi äärelinnas olevasse Madurodami, kus on vähendatud vormis koopiad Hollandi kõige kuulsamatest ehitustest ja paikadest. Majad olid seal nii umbes meetrikõrgused, nende vahel sai kõndida ning end liliputtide maal Gulliverina tunda. Madurodamil ringi kõndides sai tõesti ilmeka ettekujutuse Hollandi suurimatest vaatamisväärsustest. Uhked kuningalossid vaheldusid kanalitega, kus sõitsid väikesed ookeanilaevad. Neist mõned meetrid eemal toimus kuningalossis uhke sõjaväeparaad ning natuke eemal oli parajasti käsil Hollandi kuulsa DJ Armin van Buureni disko. Võib kindlalt öelda, et see Madurodam oli igati vaatamist väärt. Ainult, et sinna oleks pidanud minema ehk meie reisi lõpus, siis oleks ehk tuttavate kohtade äratundmisrõõm märksa suurem olnud.
Kolmandal päeval sõitsime rongiga Amsterdamist paarkümmend kilomeetrit põhja poole Zaandijki. Sealt oli vaja umbes poolteist kilomeetritedasi kõndida, et jõuda Zaanse Schansi vabaõhumuuseumi. Ilm oli eilsega võrreldes oluliselt paremaks muutunud, päike paistis ja tuul oli märksa soojemaks muutunud. Peale väikest rännakut hakkaski paistma hulk uhkeid tuulikuid. See oli kindel märk, et oleme õigel teel ning peagi jõuame pärale. See vabaõhumuuseum ise meenutas mõneti meie Rocca Al Maret – kõikjalt Hollandist oli muuseumi erinevaid maju ja tuulikuid kohale toodud. Ning ükski hoone ei olnud niisama vaatamiseks – kõikjal toimus mingi tegevus. Kas kaubeldi mingite meenetega, oli söögikoht või tehti külastajate silme all kuulsaid hollandi juuste. Muuseumis ringi käies sai ka selgeks, et neid arvukaid tuulikuid ei kasutata mitte ainult jahu jahvatamiseks. Paljud tuulikud pumpasid hoopis kuivenduskraavidest vett ära. Kuna suur osa Hollandist asub merega samal kõrgusel, siis on liigvee ära pumpamine neile lausa eluliselt tähtis.
Zaandijkist tagasi tulles põikasime veel sisse Haarlemi linna, mis jäi meie peatuspaiga ja Amsterdami vahele. Haarlem on kuulus linna keskel oleva suure ja esindusliku kirikuga ja maailma ühe suurema tulbisibulate müügi kohana. Kuna kevadine tulpide õitsemise aega oli möödas ja tulbisibulad alles mullas, siis seda tulbisibulate kauplemist ei õnnestunud seal näha. Küll sai aga käidud linna kesksel turuplatsil asuvas Grote Kerk'i kirikus. Kirik on tõesti suur ja tema sisemus ei jäta kahtluski, et kunagised kirikuliikmed olid ikka väga jõukad. Kirikus hakkas silma veel kiriku põranda suured kiviplaadid, millel igaühele oli number sisse graveeritud. Ju siis nii oli kergem arvet pidada, milline kiviplaat oli kellegi hauakohaks müüdud.

Neljandal päeval võtsime ette sõidu Amsterdami. Amsterdam on küll selline koht, kus ei pea pikalt eelnevalt uurima, et mõni huviväärtus leida. Pigem on Amsterdami puhul välja kujunenud kindlad kohad, kus turistidel tuleb kindlasti ära käia - ikka kuningapaleed vaatamas, Madame Tussauds vahakujusid imetlemas, sõita kanalite peal paadiga üks ring ning ka punaste laternate kvartalisse sisse põigata. Meil õnnestuski kõik need asjad läbi teha.
Amsterdami jõudes tabas mind küll tõeline üllatus jalgrataste rohkuse näol. Muidugi ei olnud see mulle mingi uudis, et Holland on jalgratta lembeline maa. Aga et neid niipalju on, see oli küll väheke ootamatu. Juba raudteejaama juures äratas tähelepanu hiigelsuur neljakorruseline jalgrataste parkla, kuis võis küll tuhandeid jalgrattaid olla. Asja ebamugavam külg oli aga see, et vanalinnas, mis oli autodele liikluseks suletud, pidi kogu aeg valvel olema, et mõne jalgratta alla ei jääks.
Meil oli tekkinud ka taskurahaga üks väike probleem. Nimelt selgus üsna pea, et kaasa võetud kahesaja eurose rahatähtedega ei olnud seal midagi teha – see nagu ei olnudki päris raha. Kahesaja eurost ei võetud lihtsalt kuskil vastu. Juba esimesel päeval, kui maksin apartementi eest sealsele perenaisele, vaatas ta uurivalt minu 200 eurost ja sõnas, et küll on suur raha. Mina veel mõtlesin, et Holland on ju rikas riik ning 200 eurone ei tohiks neile küll mingi haruldus olla. Aga peagi selgus, et suuremates poodides olid kassade juures lausa vastavad sildid üleval, et 200 ja 500 euroseid vastu ei võeta. Õnneks leidsime peagi kindla mooduse, kuidas seda probleemi lahendada. Nimelt tuleb sööma minna itaalia pizzeriasse. Enne toidu tellimist käisin lausa küsimas, et kas 200 eurosega maksmisel võib probleeme tekkida. Vastuseks sain imestunud ilme ja teadmise, et loomulikult ei ole see probleemiks.

Viiendal päeval oli meil plaanitud jalgrattamatk mööda rannikut. Aga juba eelmine õhtu lugesime ilmaportaalist, et meie linnas peaks homme olema päikesepaisteline ja lausa 30 kraadi sooja. Järgmisel hommikul aknast välja vaadates selguski, et meie unine ja vaikne kuurortlinn oli täielikult muutunud. Iga kolmekümne minuti tagant saabus Amsterdamist uus suvitajaid pungil täis elektrirong. Rand täitus peagi rahvaga ning lõbustusasutused ja rannakohvikud avasid varakult oma uksed.
Kuna ilm läks järjest palavamaks, siis tegime jalgrattaga umbes viieteistkilomeetrise ringi ning läksime seejärel randa.