---

1987.aasta augustis tekkis meil ootamatu võimalus kahenädalaseks puhkusereisiks Musta mere rannikule, Abhaasiasse. Nimelt oli seal kunagise „Energia“ kolhoosi puhkekodu, mis asus Sotšist umbes 50 kilomeetrit lõuna pool. Nii võtsime kolm nädalat peale pulmasid ette oma esimese lõunamaa reisi.
Nagu sel ajal ikka, tuli esmalt Moskvasse lennata. Sealt viis aga hiigelsuur Tu-72 lennuk meid Sotši. Kui aga lennuk maandus, avastasime, et oleme hoopis linnas nimega Mineralnõje Vodõ. Ei tea, kas lennukil oli mingi tehniline rike või ei olnud ilm sobiv, aga edasi Sotši saime lennata alles hilisõhtul. Nii saabusimegi Sotši alles peale südaööd. Esimene „lõunamaa“ kogemus oligi see, et öösel oli õues üle 30 kraadi sooja. See tundus siis küll lausa veider olema. Teine ja mitte vähem veider fakt oli see, et paljud puhkekodu lähedal elavad vanemad inimesed oskasid eesti keelt rääkida. Ja nende eesti keel oli selline ilus ja puhas, ilma uuema aja võõrsõnadeta. Eks see tuli sellest, meie puhkekodu lähedal asus kunagine kaukaasia eestlaste Salme küla. Ja teised eestlaste külad Sulev, Krasnaja Poljana ning Estosadok ei olnud kaugel.
Puhkekodu lähedal oleva külapoe juurest paistis suursugune vaade Gagra mäeaheliku võimsatele tippudele. Ja silmapiiril olid näha lausa lumised mäetipud Kaukaasia mäestikust. Peagi selgus, et meil on võimalus neid mäetippe ka lähemalt uurida. Nimelt karjatavad kohalikud mägedes lehmi ning kohaliku ühismajandi maastikuauto käib aegajalt karjustele asju viimas ja juustu ära toomas. Kuna karjuste laager asus just Gagra mäeaheliku kõrgeima tipu Akhagi (vene keeles „Ах-Аг“,kõrgus 2732 m) kõrval olevas orus, siis tekkis võimalus, et saame sellel mäetipul ära käia. Muidugi ei olnud meil vastavat riietust ega varustust. Aga otsustamiseks ei olnud palju aega ja nii asusime ühel varahommikul piki mäestikujõge kulgevat teed pidi teele. Peagi muutus kruusatee rööbasteks lõunamaa metsas. Aegajalt olid vihmad mäeküljel oleva tee ära uhtud, kuid alati sai kuidagi ringi mindud. Mõned korrad tuli ka autot tagant lükata. Ja kui metsadest läbi saime, sõitis kohalik autojuht mööda kiviklibu vaid temale teadaolevate märkide järgi. Et saada merepinnast 2 kilomeetri kõrgusele, tuli 40 kilomeetrit läbi sõita .
Peale paari-kolmetunnilist sõitu olimegi avaras orus. Kogu org ja mäeküljed oli kaetud erivärvilist lilledega, lillede rohkus oli lausa hämmastav. Eriti kaunid olid kollased liilia moodi õied. Korjasime neid ka puhkekodusse kaasa võtmiseks. Aga alles hiljem saime teada, et liiliad on ju mürgised.
Taamal paistis hõbedaselt läikiv kahetipuline Akhagi mäetipp. Otsustasime teele asuda kõige otsemat teed mööda, seega mööda hõbedaselt läikivat mäekülge. Algus ei olnud tõus eriti järsk ja pärastpoole ei olnud võimalust enam tagasi pöörata. Nii juhtuski, et lõpuks jõudsimegi kõik mäe tippu välja.
Aga vaade oli siin lausa fantastiline. Kogu Gagra mäeahelik oli siit näha ja paistis ka eemal asuv Agepsta tipp (3256 m). Teadsime, et kuskil läheduses peaks olema ka kuulus Ritsa mägijärv, kuid see ei paistnud meile paraku. Erilist elevust tekitas aga pilv, mis läks täpselt meie vahelt läbi, muutes paariks minutiks nähtavuse nulliks. Kui all oru kohal sõitis helikopter, siis see paistis nagu hele täpp roheliste aasade taustal.
Käisime ära ka Akhagi teisel tipul ning tagasitee valisime mööda laugjamat kuid pikemat ning lumist mäekülge. Orgu jõudes vaatasime üle ka karjuste elamise. See oli ikka tõeliselt eriline. Ei elektrit ega kanalisatsiooni, see-eest puhas õhk ja allikavesi. Lehmad lüpsti käsitsi ära ja piimast tehti kohapeal juustu. Ja ega seal midagi muud teha ei olnudki.
Aga tagasitee tundus oluliselt lühem olema. Eriti kui arvestada veel seda, et väsimas saabus kohe, kui auto tagasiteed alustas.

Tagasi peamenüüsse

---